Jumalik sosin

Lilled ja küünlad kaunistasid saali. Köögist tulid imelised toidulõhnad. Naer ja õnnelikud näod tõotasid meie koguduse naiste meeldivat osadust. Mu sõbranna ja mina istusime ja ajasime juttu. Kahjuks ei kuulnud ma peaaegu ühtki sõna, sest nurgas pasundasid valjuhääldid “taustamuusikat”. Ma nõjatusin ette-poole ja jälgisin oma sõbranna huuli. Ta vehkis kätega, kirjeldades üht sündmust, kuid oma meelehärmiks ei suutnud ma tema lugu jälgida. Kui ma vaid oleksin saanud valjuhääldi vaiksemaks keerata või koguni panna oma kõrva sõbranna huultele lähemale! Ja juhtuski nii, et ma kuulsin taustamüra tõttu vaid üksikuid sõnu ja seepärast sain ta jutust ainult osaliselt aru. Palju kordi ma palvetan ja ootan Jumala vastust, kuid ma ei saa igatsetud juhtimist. Huvitav, kui sageli juhtub see nii sellepärast, et ma ei kuule oma elu taustamüra tõttu Jumala häält? Ma torman ühe ülesande juurest teise juurde, aeg-ajalt peatudes, et kiiret palvet lausuda – siis aga imestan, miks mulle tundub, et Jumal ei kuule ega vasta.

Kuid ma olen üsna kindel, et probleem ei ole Jumalas. Kui me astume välja oma hõivatusest ja läheme Jumalale lähemale, siis suudame paremini kuulda Jumala juhtimist – isegi siis, kui see tuleb sosinal.