Päikeses käimine

Mu päevad algavad jalutuskäiguga meie külateel. Erinevatel aastaaegadel on päike minu jalutuskäigu ajal enamasti juba kõrgel taevas. Mõnikord aga on alles pime. Teatud ajavahemikus jalutan ma tõusva päikese suunas. Kui tohutu suur sädelev kera üle horisondi tõuseb, tundub see oma ereduses vastupanda-matult võimas. Mul tekib kiusatus lihtsalt pöörduda ja koju naasta, sellest valgusest eemale kõndida. Sellegipoolest olen avastanud, et kui ma oma jalutuskäiku jätkan, tõuseb päike kõrgemale ja valgustab teed, mulle konarlikke ja siledaid kohti näidates. Seesama juhtub siis, kui ma palve kaudu Jumalat otsin. Jumala vägi tundub vastupandamatult võimas. Raske on uskuda, et Jumal võiks mu väikestest inimlikest rõõmudest ja muredest hoolida. Kui ma aga palvetades jagan Jumalaga oma mõtteid, siis leian, et mul on kergem näha, kuidas oma igapäevaeluga hakkama saada. Ma saan oma väljakutsetega kindlamalt toime tulla samal moel, nagu ma kõnnin kindlamalt, kui päike mu teed valgustab.