Varblane

Innuka linnuvaatlejana igatsen sageli, et mu lindude toidulauale tuleksid silmatorkavad liigid, samal ajal kui ma tavalistele heidan tihti üksnes põgusa pilgu. See oli tõsi, kuni ma juhtusin märkama väikest varblast, lindudest kõige tavalisemat, kes oli möödasõitvalt sõidukilt löögi saanud ja tee peal lamas. Ma päästsin kiiresti linnukese ja kandsin ta õrnalt koju. Ma olin linnu ilust hämmastunud. Tema selg oli ilusat rikkalikku pruuni värvi ja mustade triipudega ning tiibadel oli ilus valge vööt. Linnu pea oli hall, rind ja kõht aga kohev-valged. Ma imetlesin õrnu jalgu, mis hoiavad seda haprana tunduvat linnukest isegi kõige metsikumate tuulehoogude ajal oksaraol kinni. Kui ma seda tillukest keha oma peopesal hoidsin, ajasid ta nõrgad südame-tuksed mind nutma. Piibel ütleb, et Jumal teab, millal varblane maa peale kukub. Jumal oli jälginud, kuidas see konkreetne varblane maha kukkus, ta oli jälginud, kuidas ma linnu üles tõstsin ja oli nüüd sellel hetkel koos meiega. Ma adusin, et nii nagu varblane, kes oli õrnalt mu peopesal varjus, hoiab Jumal mind oma peopesal. Jumal räägib mulle helli sõnu ning ütleb, et ma olen armastatud, hinnatud ja väärtuslik.