Lõikus

2001. aasta kevadel hakkasin ma kirikus, kus mu abikaasa oli pastor, naiste piiblirühma juhendama. Meie rühm alustas umbes kümne naisega, sügisel liitusid meiega veel mõned. Kuus nädalat peale sügiseste tundide algust suri ootamatult mu abikaasa. Nädal pärast matuseid hakkasin ma uuesti piiblitunde juhendama. Minu motiiv ei olnud kuigi üllas. Mul oli vaja teatud mõttes normaalsust saavutada ja ma teadsin, et need toredad naised, keda ma olin armastama õppinud, on mulle toeks. Nende piiblitundide ajal saime lähedasteks sellisel viisil, mida headel aegadel sageli ei juhtu. Kui ma rääkisin ausalt oma kurvastusest, kahtlustest ja vihast Jumala vastu, kõnelesid naised omakorda oma sügavamatest tunnetest. Üks rühmaliige kommenteeris, et ma olen kõige tugevam naine, keda ta on eales tundnud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Ma ei tunne ju ennast kuigi tugevana.” Kuigi mina olin rühmajuht, kandis nende jõud mind paljude tundide jooksul edasi.

Meie rühm kasvas lõpuks enam kui 40-liikmeliseks ja au selle eest kuulub ainuüksi Jumalale. Ma usun, et Jumal kasutas mu ausust, kui kahtlesin, kas ikka suudan kanda vilja, mida ma poleks iial oodanud. Isegi kõige nõrgem meie hulgast saab levitada rõõmusõnumit, et Jumal on alati ustav.