Tunnistused

Surmatõbe põdevad haiged teavad sageli, millal surm on lähedal, kuid sellegipoolest ei osanud ma öelda, kas Delores oli täiesti kindel. “Ma ei ole valmis surema,” ütles ta. “Ma lähen koju.” Medõde oli mulle, valvekaplanile helistanud, sest ta arvas, et Delores hakkab surema. Delores läkski koju, kuid tuli varsti tagasi, et hakata kiiritusravi saama. Kui ma ühel hommikul ta palatisse astusin, tundsin ma teda raviga kaasnevate mõjude tõttu vaevalt ära. Äkki Delores hüüatas: “Ta oli siin, lausa minu palatis.” “Kes siin oli?” küsisin ma.

“Jeesus! Ma lamasin voodis ja vaatasin seda seina ja –,” ta peatus. Kui Delores oma voodi vastas olevale seinale osutas, täitsid ta silmi pisarad. “Jeesus tuli läbi selle seina. Tuba täitus üleni valgusega ja kõik oli nii rahulik! Tänu sulle, Jeesus!”

Ma leidsin, et naise rõõm on nii ilmne, et hakkasin nutma. Haiglas raskete haigete ja surijate hulgas töötades ei saa me olla ilma Jumala kohalolu tundmata. Delorese juuresolekul tundsin kogu oma olemusega, et see, mida meie, kristlased, ütleme, loodame ja palume, on tõsi. Tema, kes kunagi kõndis meie hulgas ja suri ristil, on üles tõusnud. Ta on ustav ja ei jäta meid ilma lohutuseta. Mõnikord vajame selle meeldetuletuseks kellegi teise usku.