Kristlastest sõbrad

Sõitsime abikaasaga tema viimaselt keemiaraviprotseduurilt koju. Kui ma meie tänavale pöörasin, nägin meie eesaias suurt inimhulka. Nad hoidsid käes õhupalle ja märke ning helistasid kelli. Kui me lähemale jõudsime, siis nägime, et need olid meie koguduseliikmed. Need kristlastest sõbrad olid eelnevad kaheksa kuud mitmel viisil meie kõrval seisnud. Kui me ravilt koju jõudsime, ootasid meid postkaardid, julgustussõnad, toidud – need olid vaid osa sellest, millega nad aitasid meid oma koormat kanda. Nüüd aitasid need sõbrad suure pidustusega meid finiši-joonest üle. Tänases kirjakohas käsib Jeesus meid, et kui me oleme vaevatud, anda oma koorem temale ja tema kergendab seda. Need imetoredad inimesed on olnud Kristuse käed ja jalad, nad seisid meie kõrval, kandsid ja kergendasid meie koormat. Tänu olgu Jumalale koguduse eest!