Puudustkannataja

Pärast tugevate vihmahoogude ja undava tuulega ööd ärkasin ma kileda telefonihelina peale. Orkaan oli jätnud üle kahe miljoni Laheranniku elaniku elektrita ning muude eluks vajalike tarveteta nagu toit, vesi ja varjupaik. Otsekohe sai igaühest meist kas abivajaja või inimene, kes pidi abistama. Kümme päeva hiljem oli minul, kes ma tavaliselt elan üksi, ikka veel kümme majakaaslast. Mu argirutiin oli kõrvale heidetud ja ma tundsin, et hakkan väsima. Sel hetkel rääkis Jumal vaikselt minu sees: “Kas sa eelistaksid pigem olla üks abivajajatest? Kujuta ette nende väsimust!”

Ma olen järeldanud, et Jumal kasutab eluolukordi aitamaks meid iseennast jälgida. Olin alati tundnud, et olen abivalmis ja kannatlik inimene. See olukord aga pani mind tunnistama, et ma pidin oma kaastundes ja valmisolekus teisi abistada veel kasvama. Ennast teise inimese olukorras ette kujutades suutsin ma keskenduda ja uuesti lugeda seda, mida Piibel räägib meile sellest, mida Jumal on kutsunud meid tegema. Kui ma tundsin väsimust, siis meenutasin, et mu teod ei aita mind ainult teisi materiaalselt abistada, vaid neil ka Jumalat näha.