Kuulama õppides

Ma olen 50 aastat olnud litsenseeritud raadioamatöör. Kuigi ma naudin kõnelemist inimestega kogu maailmast, olen ma nende aastate jooksul tõenäoliselt rohkem kuulanud kui rääkinud. Tahtes kuulda nii palju riike kui võimalik, veedan ma tunde, otsides mõnda konkreetset rahvusvahelist raadiojaama. Ma pidin kannatlikult kuulama jaama sageli nõrku hääli võimsamate jaamade vahelesegamise keskel ja teatud saateid segavate signaalide vahelt. Ma võrdlen seda raadioamatööri kuulamispraktikat Jumala hääle eristamisega maailma sageli valjemate häälte hulgast. Kui me paneme oma vaimuliku “raadio” mängima, siis esimene asi, mida peame tegema, on kuulata tähelepanelikult ja kannatlikult tagamaks, et ükski teine jaam ei kasuta seda sagedust, mille me oleme valinud. See meenutas mulle Jaakobuse sõnu täna osundatud kirjakohas, et igaüks peab olema kärmas kuulama ja pikaldane rääkima (Jaakobuse 1:19). Kui ma olen kiire rääkima, siis võin ma öeldut mitte kuulda. Ennekõike kuulamine võimaldab mul sõnumit kuulda. Kui ma kuulen mulle mõeldud sõnumit, siis aitab see mind aru saada, mida teine mõtleb ja tunneb.

Meie Jumal räägib vaiksel, tasasel häälel (1. Kuningate 19:12), mis võib kergesti kuulmata jääda, kui me elukeerises kannat- likult ei kuula.