Tõotus ja eeskuju

Paljud kristlased palvetavad enne sööki, tänades Jumalat toidu eest, mida nad sööma hakkavad. Minu koduses mugavuses oli see lihtne rutiin. Kuid aastaid ei austanud ma Jumalat avalikult toidupalvetega. Ma kartsin, et mind naeruvääristatakse selle usuavalduse pärast. Seega iga kord, kui ma sõin ilma Jumalat tänamata, oleksin justkui häbenenud, et olen kristlane. Teadsin, et see on vale, ja mu süütunne kasvas. Lõpuks andsin ma tõotuse, et olukorrast hoolimata austan ma Jumalat enne iga toidukorda. Nüüd palvetan, kui olen üksi või koos teistega. Kõik minu toidukorrad, kas eraldi või avalikud, algavad palvemeelselt, kui ma palun Jumalat, on mu pea kummardunud ja käed kokku pandud.

Hiljuti juhatasin ma restoranis enne sööki rühma sõpru palvesse. Hiljem lähenes mulle üks mees ja lausus: “Aitäh teile. Meil oli perekonnas tavaks enne sööma hakkamist palvetada, kuid enam me ei tee seda. Teie palve meenutas mulle, mida me peame tegema. Nüüdsest alates hakkame uuesti enne sööki palvetama.” Igaüks meist saab anda tõotuse enne sööki Jumalat palves tänada. Seda tehes austame Jumalat ja isegi kui me tarvitse kunagi teada oma mõju teistele, toome sellega paljudele vajamineva kristliku eeskuju.