Elamine valguses

Ma armastan päikesepaistet. Valgus ja soojus parandavad mu enesetunnet. Ühel pühapäevahommikul tõmbasin ma magamistoakardinad eest ja äkki tuli osa kardinapuust seina seest välja. Mu abikaasa lükkas see rutates kohale tagasi ja ütles, et ta teeb selle varsti korda. Ma ütlesin talle: “Kiiret pole.” Vahepeal pidid kardinad akna ees olema, sest muidu oleks puu maha kukkunud. Kardinapraost tuli läbi ainult kitsas valgusekiir. Väljas säravat soojendavat suvevalgust pidi kahjuks asendama elektrivalgus.

Selles pimedas toas nägin ma paralleeli oma tusatsemise ja selle vahel, kuidas ma ennast tunnen, kui mind vaevab ülestunnistamata patt. Maailm tundub igava paigana, patt varjutab minu läheduse-tunnet Jumalaga. Ma vajan, et Jumala valgus annaks mulle heaolutunde! Tundus, et kardinapuu parandamine ei ole prioriteet, ma mõtlesin, et see võib oodata. Aga päevade möödudes kaotas mu tuba oma võlu. Ma ei saanud enam nautida tunnet, mida kogesin siis, kui ma tõmbasin ennast hea raamatuga voodi peale kõverasse või veetsin seal aega koos Jumalaga.

Siis mõtlesin ma sellele, et Jumal tahab, et ma tegeleksin kiiresti oma pattudega, mis blokeerivad valguse. Jumal julgustab mind oma pattu üles tunnistama, et saaksin jätkata suplemist valguses, mis muudab mu vaimu säravamaks. Ma olen tänulik, et saan hetk hetke järel valida elu Jumala armastuse ja andestuse valguses.