Seal on ju lõbus!

"Ma ei taha kooli minna,” virises mu laps. “No, kuule. Võib-olla on seal lõbus!” vastasin ma lootusrikkalt" Lõpuks olime autos ja asusime teele. Virisemine jätkus – siis vaibus. Kui me aga kooli sissesõiduteele pöörasime, algas see uuesti.

Kui ma üksi minema sõitsin, valitses autos lõpuks vaikus ja ma mõtlesin sellele, mida olin öelnud: “Seal on ju lõbus!” Miks me ometi püüame üksteist julgustada sõnadega “Seal on ju lõbus”? Kas siis igatsus lõbusa järele on meie kõige tähtsam motiveerija? Ma olen kindel, et ma ei taha õpetada lastele, et miski on väärtuslik ainult siis, kui see on lõbus.

Lõbu on ju vahva, kuid kas see ongi kõik, mis selles peitub? Kuidas jääb avastamisrõõmu, sooritamisvaimustuse või sõprussidemetega? Aga sotsiaalsete oskuste arendamisega, avastustega, kuidas see maailm toimib, ning mõistuse ja ihu kasutamisega? Headuse, ustavuse, õigluse ja ligimesearmastuse õppimisega? Veelgi tähtsam, kuidas on lugu Jumala kõrgeletõstmise võimaluste nägemisega, teenida vaimuandidega, mis Jumal meile annab? Huvitav, kuidas me kogeksime elu, kui astuksime igasse päeva, oodates head, mida Jumal hakkab tegema. Võib-olla oleks see lõbus. Ma ei tea. Aga ma olen kindel, et see oleks tähendusrikas, rikastav ja rahuldust pakkuv.