Kadunud poja tagasitulek
Lugege Laul 42:1-5
Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud. (Luuka 15:24)
Ma olin varem sadu kordi kirikusse kõndinud, kuid see kord oli teistsugune. Ma mäletan, kuidas ma läksin trepist üles, surusin tervitajate käsi ja siis vaatasin ringi, otsustades, kuhu istuda. See kõik oli üsna tavaline. Siis aga hakkasin ma nutma. Sama juhtus järgmisel nädalal ja veel järgmiselgi.
Olin oma reaktsioonist üllatunud, sest ma ei nuta kuigi sageli. Mis juhtus? Ma olen üsna kindel, et sellepärast, et pärast paljusid aastaid, mil ma ei võtnud oma usku tõsiselt, olin ma just oma elu uuesti Jumalale pühendanud.
Nagu paljud inimesed, olin minagi lasknud oma usul muutuda juhuslikuks, pigem minu elu tähtsusetuks osaks. Jah, ma uskusin Jumalasse, kuid ma ei mõelnud kuigi palju Jumalale. Ma elasin toimekat elu ja Jumal oli sellest vaid üks osa, kahjuks väga väike osa. Mu pisarad olid seotud koju Jumala juurde tulekuga, kes mind vastu võttis hoolimata sellest, et ma olin meie osadust kaua aega suuresti eiranud. Pisarad olid seotud sellega, et ma adusin sügaval enda sees, et osadus Jumalaga on oluline, keskne osa sellest, kes ma olen ja kelleks Jumal mind lõi.
Nagu paljud inimesed, olin minagi lasknud oma usul muutuda juhuslikuks, pigem minu elu tähtsusetuks osaks. Jah, ma uskusin Jumalasse, kuid ma ei mõelnud kuigi palju Jumalale. Ma elasin toimekat elu ja Jumal oli sellest vaid üks osa, kahjuks väga väike osa. Mu pisarad olid seotud koju Jumala juurde tulekuga, kes mind vastu võttis hoolimata sellest, et ma olin meie osadust kaua aega suuresti eiranud. Pisarad olid seotud sellega, et ma adusin sügaval enda sees, et osadus Jumalaga on oluline, keskne osa sellest, kes ma olen ja kelleks Jumal mind lõi.
James Davidson (Kanada, Quebec)