Palvetama õppides

Ma õppisin juba lapsena palvetama. Minu pühapäevakooliõpetaja Margarita õpetas mind Jumalale tänu avaldama. Nagu kõik lapsed, palvetasime meiegi lillede, taeva ja väikeste linnukeste eest. Siis jäi Margarita väga haigeks ja pühapäevakool polnud enam endine. Me olime kõik kurvad. Hiljem ma pärisin tema järele ja sain teada, kui raskesti haige ta oli. Ma mäletan, et mõtlesin nelja-aastaselt, et pean tema heaks midagi tegema. Tol õhtul põlvitasin ma oma voodi ette ning palusin kogu oma süütuse ja siirusega Jeesust oma lühikeses ja lihtsas palves Margarita terveks teha. Mõne aja pärast sai Margarita terveks ja ma tundsin end väga õnnelikuna, sest olin koos teistega tema tervenemise eest palunud. Mu palvetele oli vastatud, samuti mu küsimustele ja kahtlustele. Ma alustasin dialoogi Jumalaga. Sellest esimesest eestpalvekogemusest sai alus, mida ma teiste eest paludes järgin.

Tegelikkuses ei pea palve olema raske ja meie palveviisile ei ole kehtestatud mingeid valemeid. Me avame Jumalale oma südame, rääkides muredest ja rõõmudest, mida kogeme. Kui me vajame otsustamisel abi, siis palume ja Jumal näitab meile teed. Kui vajame tervenemist, on Jumal meiega. Ja oma rõõmude eest avaldame me tänu.