Lootus igas olukorras
Lugege Rooma 8:35-39
Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. (Johannese 16:7)
“Ma ei taha surra, aga ma ei karda seda,” ütles mu isa hooldusõele. Isa seisund oli nii tõsine, et enam ei loodetudki, et ta kuigi kaua vastu peab. Sellele järgnenud arutelus rääkisime õega sellest, kuidas Stefanos oli siis, kui teda kividega loobiti, vaadanud taeva poole ja näinud Kristuse nägu. Samuti viitasime Paulusele, kes ütles: “Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu” (Filipi 1:21).
Mu isa ei kartnud surra, sest ta pilk oli suunatud taevase kodu poole. Taevas ei puutuks ta enam kokku haiguse, murede või pisaratega. Kõik need maised mured kaoksid.
Kõigil kristlastel on olemas kinnitus, et Jumal on meiega igas katsumuses või raskuses, isegi siis, kui me seisame silmitsi surmaga. Jeesus teadis, et peale tema ristilöömist tunnevad jüngrid end kadunute ja mahajäetutena, seepärast saatis ta Püha Vaimu neid lohutama. Ka meil võib olla sama lohutus, kui “me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene” (2. Korintose 4:18).
Mu isa ei kartnud surra, sest ta pilk oli suunatud taevase kodu poole. Taevas ei puutuks ta enam kokku haiguse, murede või pisaratega. Kõik need maised mured kaoksid.
Kõigil kristlastel on olemas kinnitus, et Jumal on meiega igas katsumuses või raskuses, isegi siis, kui me seisame silmitsi surmaga. Jeesus teadis, et peale tema ristilöömist tunnevad jüngrid end kadunute ja mahajäetutena, seepärast saatis ta Püha Vaimu neid lohutama. Ka meil võib olla sama lohutus, kui “me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene” (2. Korintose 4:18).
Wayne Gemeinhardt (Alabama)