Juhtnöörid

Kui ma jalutasin, peatas mind hättasattunud autojuht ja ütles, et ta on täiesti ära eksinud. Närviliselt ja meie linna väheste teemärkide pärast nurisedes sõnas ta, et on ühele kokkusaamisele hilinenud. Ma teadsin täpselt, kuhu ta tahtis minna ja kuidas sinna pääseda. Naise kannatamatusest välja tegemata seletasin ma talle aeglaselt ja selgesti õiget teed. “Kui te kuulate,” leidsin ma end talle ütlemas, “siis te enam ei eksi.”

Naine noogutas, rahunes, pööras siis auto õigele teele ja kadus mu silmist. Eemalduvat naist jälgides mõtlesin sellele, kui sageli ma küsin Jumalalt juhtimist, aga ei peatu ega kuula. Kas ma lihtsalt kihutan eluga edasi või torman läbi päeva vaid pealiskaudse pilguga taeva poole? See võõras oli mulle õigeaegne meenutus mu vajadusest uurida Jumala Sõna, Piiblit, põhjalikumalt ja leida aega, et vastuvõtlikumalt Jumalat kuulata.