Enam mitte võõrad

Pühapäevahommikune jumalateenistus oli läbi ja ma ootasin, et saaksin ukse juurde viivasse vahekäiku astuda. Üks mees, keda ma polnud varem näinud, ootas teises pingireas, asetas pungil seljakoti rahvast tulvil keskmise vahekäigu lähedale, siis muutis suunda ja liikus eemale. Ma tundsin ärevusesööstu. Muidugi pole iga seljakotikandja potentsiaalne oht, kuid terroriaktid on andnud põhjust kahtlustada.

Enne kui ma reageerida suutsin, lähenes üks meie koguduse-liige võõrale ja teretas teda kättpidi. Mehe nägu valgustas siiras rõõm, kui need kaks pikalt juttu ajasid ja mu ärevus kadus.

Minu tuttava reaktsioon mitte ainult ei kinnitanud mu jaoks tõelisust, et Jeesus oli kõrvaldanud takistused, mis lahutasid inimesi Jumalast ja üksteisest, vaid demonstreeris ka kristliku külalislahkuse tervendavat potentsiaali. Selline külalislahkus õnnistab kõike, mida puudutab: neid, kes seda pakuvad, neid, kes seda vastu võtavad ja neid, kes nagu mina, on selle tunnistajateks!