Kas lihtsalt mängumaja?

Mõni päev enne tänupüha viis mu kaheksa-aastane lapselaps Kate mind metsatukka, kuhu ta oli hakanud “mängumaja” ehitama. Ta näitas mulle uhkelt mitmesuguseid “tube” ja siis kutsus mind endale appi katust tegema, selleks puude vahele pikki keppe kinnitades. Mulle väiksemaid oksi ja männiokkaid tuues, mida katusele asetada, oli ta selle suure segaduse üle üsna uhke. Mul oli hea meel, et laps suutis leida rõõmu majandus- katsumuste ajal, mis ta perekonda vaevasid pärast seda, kui ettevõte, kus ta isa töötas, oli pankrotti läinud.

Siis üks päev enne tänupüha nägin ma fotot Darfurist. Põgenike perekond kössitas ajutise pulkadest eluaseme varjus, mis oli sama hõre nagu Kate’i mängumaja. Mulle meenus, et Piibel ütleb, et me peame kõige eest tänama – mitte just päris kõige eest, kuid siiski elama tänutundes. (Vaadake 1. Tessaloonika 5:18.) Ma ei tea, mille eest need õnnetud põgenikud tänavad, kuid nad meenutavad mulle, et sõdivad rahvad kogu maailmas vajavad mu palveid. Lisaks sellele meenutas nende kitsikus mulle, et ma pean pöörama rohkem tähelepanu oma hoiakule. Ma tahan tänada Jumalat kõige eest, mida suudan ja “tunnen naudingut väikestest elurõõmudest”.