Teed valgustades
Lugege Rooma 8:38-39
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal. (Laul 119:105)
Kell 4:45 läksin ma kodust välja hommikujooksu tegema. Ma elan maal ning minu varahommikuse jooksu valgusallikateks on kuu, tähed ja talude aedadest paistvad tuled. Ma ootasin, et saan täiskuuvalguses joosta, kuid pilved katsid taeva. Olin üsna pettunud. Pimeduses olemine jättis mulle kahekordse väljakutse: näha, kuhu ma jooksen ja teha ennast varahommikustele liiklejatele nähtavaks.
Jooksu lõpu poole võimaldas väike vahe pilvedes mul kuud näha. See mitte ainult ei teinud taevast ilusaks valgus- ja pimeduslaiguks, vaid samuti valgustas mulle teed. Kui me leiame end pimeduses, siis tunneme sageli, et oleme lõksus, eraldatud, kadunud, ärevil ja üksi. Me ei tea, kus oleme ja ei suuda minna sinna, kuhu tahame. Me vajame suunavat valgust.
Tolle hommiku särav valgus meenutas mulle, et me pole kunagi üksi. Armastav ja hoolitsev Jumal on igas olukorras meiega. Isegi kui pimedus me elus paneb meid tundma, et oleme eksinud või suuna kaotanud, siis otsib Jumal meid üles ja annab valgust koduteeks.
Jooksu lõpu poole võimaldas väike vahe pilvedes mul kuud näha. See mitte ainult ei teinud taevast ilusaks valgus- ja pimeduslaiguks, vaid samuti valgustas mulle teed. Kui me leiame end pimeduses, siis tunneme sageli, et oleme lõksus, eraldatud, kadunud, ärevil ja üksi. Me ei tea, kus oleme ja ei suuda minna sinna, kuhu tahame. Me vajame suunavat valgust.
Tolle hommiku särav valgus meenutas mulle, et me pole kunagi üksi. Armastav ja hoolitsev Jumal on igas olukorras meiega. Isegi kui pimedus me elus paneb meid tundma, et oleme eksinud või suuna kaotanud, siis otsib Jumal meid üles ja annab valgust koduteeks.
Cole Warner (Wisconsin)