Lohutus jumalarahvale
Lugege Luuka 24:30-52
Ja nad ütlesid teineteisele: “Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” (Luuka 24:32)
Ma olin just kauplusesse sisenenud. Igal pool olid jõulukaunistused, mängiti jõululaule. Ostjaid vaadates adusin, et see peaks rõõmuaeg olema. See oli aga täis muresid ja ärevust.
Aasta oli olnud sündmusterohke. Ma olin lootnud seda tähistada ja nautida, kuid pidin üksteise järel väljakutsetega kokku puutuma. Ma tundsin hirmu ebakindla tuleviku ees, nagu kaks jüngrit Emmause teel, kes arutasid eelmise kolme päeva sündmusi. Kuid siis liitus keegi nendega.
Nukrad näod väljendasid nende pettumust. Nad olid lootnud, et Jeesus päästab Iisraeli, kuid tema ristilöömine oli jätnud nad tuleviku pärast muretsema. Nende lootus taastati, kui Jeesus neile ennast ilmutas, ja nad ruttasid tagasi Jeruusalemma teiste jüngrite juurde.
Nagu need murelikud jüngrid, sain ma tuleviku ootamiseks jõudu oma lähedastega – vanemate, vendade ja õdedega – kohtudes. Perekonnaga koosolemise rõõm varjutas mu hirmu ja mured. See meenutas mulle, et kui me teiste usklikega kokku tuleme, on Jumala käsi alati lohutuseks kohal. Me ei ole kunagi üksi, ükskõik, kui hirmuäratavad meie olukorrad ka tunduvad.
Aasta oli olnud sündmusterohke. Ma olin lootnud seda tähistada ja nautida, kuid pidin üksteise järel väljakutsetega kokku puutuma. Ma tundsin hirmu ebakindla tuleviku ees, nagu kaks jüngrit Emmause teel, kes arutasid eelmise kolme päeva sündmusi. Kuid siis liitus keegi nendega.
Nukrad näod väljendasid nende pettumust. Nad olid lootnud, et Jeesus päästab Iisraeli, kuid tema ristilöömine oli jätnud nad tuleviku pärast muretsema. Nende lootus taastati, kui Jeesus neile ennast ilmutas, ja nad ruttasid tagasi Jeruusalemma teiste jüngrite juurde.
Nagu need murelikud jüngrid, sain ma tuleviku ootamiseks jõudu oma lähedastega – vanemate, vendade ja õdedega – kohtudes. Perekonnaga koosolemise rõõm varjutas mu hirmu ja mured. See meenutas mulle, et kui me teiste usklikega kokku tuleme, on Jumala käsi alati lohutuseks kohal. Me ei ole kunagi üksi, ükskõik, kui hirmuäratavad meie olukorrad ka tunduvad.
Philip Polo (Keenia, Nairobi)