Abipalumine

Ühel talvepäeval läksin ma murdmaasuusatamise tundi. Kui rühm alustas suusatamist, püüdsin ma liikuma hakata, nagu instruktor oli meile näidanud, kuid hoopis libisesin ja kukkusin. Lõpuks sain ma minema, kuid libisesin, libastusin ja kukkusin pidevalt. Ma ei suutnud rühmaga sammu pidada ja muutusin kiiresti närviliseks, märjaks ning mul hakkas külm. Lõpuks märkas instruktor, et ma olin maha jäänud ja tuli tagasi mulle appi. Ta heitis pilgu mu suuskadele ja ütles: “Probleem ongi selles. Su suusad vajavad määrimist. Näed, mul on määre kaasas.” Kui ta oli mu suusad määrinud, suusatasin ma kergesti ülejäänud rühmale järele.

Hiljem küsisin ma endalt: “Miks küll ei palunud ma varem abi?” Ma tulin järeldusele, et uhkus pani mind iseseisvalt proovima. Kuna mul ei olnud kogemusi, siis vajasin ma instruktori abi isegi selleks, et teada saada, milles on probleem.

Oma vaimulikus elus leian ma sageli, et proovin kõike teha ise, Kristuse abita isegi siis, kui ma tean, et Kristus on alati valmis abivajajaid aitama. Selleks et muutuda inimesteks, kelleks Jumal meid lõi ja elada elu, milleks me oleme kutsutud, vajame me Kristuse abi ja juhtimist.