“Kodus näeme”

Mu uus võõrasisa põlvitas maha mu venna ja minu ette, et küsida, kas me tahame teda “issiks” või “Jimiks” kutsuda. Me valisime otsekohe “issi”. Mõlemal juhul oleksime hakanud nägema, et meile pühendumine oli sama tingimusteta kui Jumala pühendumine.

Algklasside korvpallivõistlustel otsisin ma rahva seast oma isa. Ta tuli alati mu mängu jälgima, kuigi ma osalesin üsna harva. Hiljem ootas ta mind, et enne bussi peale minekut minuga rääkida. Isa nägi, kui pettunud ma endas olin. Tema sõnad on jäänud minuga: “Ma olen alati sinu üle uhke, ükskõik, kas sa oled staar või istud pingil. Ma armastan sind, poeg. Kodus näeme.” Kas pole see midagi sellist, mida meie taevane Isa meile ütleb? Kristuses kummardus Jumal alla ja pakkus meile võimalust kutsuda teda “Isaks” mitte sellepärast, mida me teeme, vaid sellepärast, kes Jumal meie elus on ja tahab olla. Kuna mu isa järgis Kristust, olen minagi Kristuse valgust näinud. Tõeline valgus tuleb ainult Jumalalt ja ma tahan ka oma lastele seda valgust näidata. Ma tahan teistele Kristusest rääkida.

Isa ootab, millal ta saab meid kodus näha.