Õigeaegsed sõnad

Vanamoelised uus-inglased ei räägi palju ja ka mu vanaisa ei olnud teistsugune. Sügavad jooned ta näol ja kätel rääkisid tema palju aastaid kestnud teenimisest mereväes ja kohalikus tuletõrjedepoos. Kusagil sellel raskel teekonnal omandas mu vanaisa õigeaegselt lausutud sõnade meisterlikkuse. Mu vend ja mina tundsime neid märke – kui me nägime ta sädelevat pilku ja peenikest naerukurdu, siis ootasime ärevalt tema vaimukat nalja, mis meid laginal naerma ajas.

Kui vanaisa tervis hakkas möödunud aastal halvenema, siis pööras ta selle ettevaatliku väljenduslikkuse armastuse-sõnumiteks, mille ta tahtis jätta. Mu ema nutab avalikult, meenutades, kuidas endine meremees vaatas teda silmadega, mis olid sügavad nagu ookean, millel ta kunagi purjetas, ja ütles talle: “Ma armastan oma ilusat tüdrukut. Tõesti ilus tüdruk.” Õigeaegseid sõnu täis elu lõpus olid vanaisa viimased sõnad anda oma lapsele teada, kui eriline ta tema jaoks on.

Piiblist saame lugeda, et laulik mõistis, et Jumal näeb meid kõiki just nii, nagu vanaisa nägi oma tütart, armastatud lapsena. Igaüks meist on “kardetavalt imeliselt loodud”, Jumala loomingu haripunkt. Ma leian lohutust meie Looja oskuslikust tööst kuni päevani, mil kuulen Jumalat ütlemas: “Ma armastan oma ilusat poissi. Tõesti ilus poiss.”