Suur pilt
Lugege Laul 119:169-176
Olgu su käsi mind aitamas. (Laul 119:173)
Kui ma ühel külmal hommikul väljas jalutasin, vaatasin ma alla mäelt, mille otsa parajasti ronisin. Minu all laius avar jõeorg. Teisel pool orgu varjas maastikku madalate pilvede müür, kuid pilvede kohal kerkisid kauged mäetipud, sinakaspunased ja eredad kahvatu taeva taustal.
Mõnikord on elu nagu org, kus kõik on selgesti nähtav. Me näeme, kuhu läheme ja märkame takistusi, mida tuleb vältida. Teine kord on me tee varjatud. Raske on teada, kuhu me suundume, nagu püüaksime minna läbi madalate pilvede või udu ning ei näe enam selgesti teed. Me ei näe üksikasju. Me võime näha teeraja laiu piirjooni, aga mitte tee sisse sõidetud auke, lahtisi kive või porilompe. Kuigi lõppsihtpunkt on selge, ei ole me kindlad, missugune peaks meie järgmine samm olema.
Ükskõik, kuhu elu meid viib või kui ähmane on teerada, on Jumal meiega, valmis iga me sammu juhtima. Kui teekond muutub raskeks, hoiab Jumal meil käest või kannab meid üle järskude ja ohtlike kohtade.
Mõnikord on elu nagu org, kus kõik on selgesti nähtav. Me näeme, kuhu läheme ja märkame takistusi, mida tuleb vältida. Teine kord on me tee varjatud. Raske on teada, kuhu me suundume, nagu püüaksime minna läbi madalate pilvede või udu ning ei näe enam selgesti teed. Me ei näe üksikasju. Me võime näha teeraja laiu piirjooni, aga mitte tee sisse sõidetud auke, lahtisi kive või porilompe. Kuigi lõppsihtpunkt on selge, ei ole me kindlad, missugune peaks meie järgmine samm olema.
Ükskõik, kuhu elu meid viib või kui ähmane on teerada, on Jumal meiega, valmis iga me sammu juhtima. Kui teekond muutub raskeks, hoiab Jumal meil käest või kannab meid üle järskude ja ohtlike kohtade.
Meg Mangan (Austraalia, New South Wales)