Kindel lootus
Lugege Rooma 8:31-39
Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu,... ega mis tahes loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. (Rooma 8:38-39)
Ühel päeval märkasin ma, et mu jalad pakitsevad. Mõne päeva pärast oli mul raske kõndida. Järgmisel nädalal suutsin ma vaevalt trepist üles arstikabinetti ronida. Mind pandi haiglasse, sest mul oli raske hingata. Mul diagnoositi haruldane närvihaigus. Mitte keegi ei teadnud, kas ja millal ma terveks saan. Iga päev tundsin, et minult võetakse jälle midagi ära ja ma mõtlesin, et varsti kaotan ma kõik.
Need olid masendavad päevad. Lootus ja kindlusetunne olid kadunud ning ma langesin meeleheitesse. Lohutust tõi mulle Piibli lugemine. Mulle meenutati raskusi, millega Paulus kokku puutus. Ta oli vangis, teda peksti ja loobiti kividega, ta elas üle laevahuku, oli näljas, külmas ja hädaohus ning peaaegu suremas (2. Korintose 11:23-27). Sellegipoolest ütles Paulus meile, et mitte miski ei saa meid Jumala armastusest lahutada. Pühakiri ei tervendanud mind, kuid aitas mul perspektiivi säilitada. See pani mind kogema, et ma ei ole üksi ja valu, mida ma tundsin, ei tähendanud seda, et Jumal on mu peale vihane või on mind unustanud.
Me ei tea, mis meiega homme või järgmisel nädalal juhtub. Meie tervis, töökoht või kodu võidakse ära võtta, kuid isegi pimeduses saame säilitada usu ja lootuse, kui peame meeles, et mitte miski ei saa meid Jumala armastusest lahutada.
Need olid masendavad päevad. Lootus ja kindlusetunne olid kadunud ning ma langesin meeleheitesse. Lohutust tõi mulle Piibli lugemine. Mulle meenutati raskusi, millega Paulus kokku puutus. Ta oli vangis, teda peksti ja loobiti kividega, ta elas üle laevahuku, oli näljas, külmas ja hädaohus ning peaaegu suremas (2. Korintose 11:23-27). Sellegipoolest ütles Paulus meile, et mitte miski ei saa meid Jumala armastusest lahutada. Pühakiri ei tervendanud mind, kuid aitas mul perspektiivi säilitada. See pani mind kogema, et ma ei ole üksi ja valu, mida ma tundsin, ei tähendanud seda, et Jumal on mu peale vihane või on mind unustanud.
Me ei tea, mis meiega homme või järgmisel nädalal juhtub. Meie tervis, töökoht või kodu võidakse ära võtta, kuid isegi pimeduses saame säilitada usu ja lootuse, kui peame meeles, et mitte miski ei saa meid Jumala armastusest lahutada.
Loretta Goddard (Lõuna-Carolina)