Vanaema Jumal

Mu vanaema oli just selline, nagu kõik lapsed igatseksid. Kuigi me ei elanud ta lähedal, käis ta sageli meil külas, saabudes lavendliõlipilves, taskud täis kaneelidropse. Niipea kui vanaema oli end meie külalistoas sisse seadnud, tulin ma ta juurde suure nööbipurgiga, mida mu ema õmbluskorvis hoidis. Mulle meeldis neid kuhjadesse sorteerida ja mustriteks seada, vanaema aga istus mu kõrval voodi peal, jälgis kannatlikult ja kommenteeris. Mul on meeles, kuidas ma mõtlesin, et olen väga õnnelik, et mu vanaema armastab nööpe sama palju nagu mina. Nüüd saan ma muidugi aru, et mu vanaema ei armastanud nööpe, vaid ta armastas mind.

Minu mälestuses vanaemast on ilus Jumala kujund. Sageli tunnen, kuidas Jumal tõmbab mind endale lähemale mitte sellepärast, et Jumal on eriti huvitatud sellest, mida ma teen, vaid sellepärast, et Jumal on huvitatud minust ja sellest, mida ma armastan. Universumi Looja tahab jagada mu lihtsaid rõõme, sest see hämmastav Jumal tunneb minust rõõmu.