“Ei, Issand!”

Möödunud pühapäevasel jumalateenistusel laulsime ülistuslaulu, paludes Jeesust, et ta oleks meie elu Issand. Laulmise ajal ma mõtlesingi seda. Hiljem koju sõites möödusime hiljuti leseks jäänud eakast naabrist, kes aeglaselt mäest üles kõndis. Mu abikaasa peatas auto, et naist koju sõidutada ja kui ta autosse tuli, tundsin ma, kuidas Jumal ütles mulle mu sees: “Kutsu ta oma koju teed jooma.” Minu sisemine reaktsioon oli otsekohe: “Ei, Issand!”, sest ma ootasin pikka, vaikset lugemisaega, jalad kõrgele tõstetud. Pühapäev on ju puhkepäev.

Me viisime oma üksildase naabri ta maja juurde ja tulime koju. Aga ma mõtlesin muudkui sõnadele, mida olin hiljuti Apostlite tegudest lugenud. Olles saanud Jumalalt selgesõnalise juhtnööri, apostel Peetrus protesteeris: “Ei, Issand!”, ise mõistmata, kui vastuoluline see protest on. “Ei” ja “Issand” ei sobi kokku.

Ma olen otsustanud muuta oma ei jah-sõnaks, kutsuda oma naabri järgmisel pühapäeval jalutuskäigule ja hiljem üheskoos teed juua. Ma loodan, et ta tuleb.