Tuhale ilu

Pärast väsitavat õhtupoolikut koolis, kus ma olin kaotanud kontrolli nii oma õpilaste kui meelerahu üle, alustasin ma koduteed. Mind ümbritses räpasus. Linnatänavad olid prahiga üle puistatud ja haisesid reovee järele. Kesklinnalapsed, kellega ma töötan, võitlevad paljude muredega ning ma tundsin, et olen kaotamas enesekontrolli ning valitsemise oma mõistuse, ihu ja rahaasjade üle. “Kus,” mõtlesin ma, “on küll lootus selle linna, nende laste ja minu jaoks?”

Otseteed valides läksin ma mööda mahajäetud raudteed, iga sammu juures oma sandaalides jalgu ettevaatlikult maha asetades vältimaks rööbastele laialipillutud klaasikilde. Siis vaatasin ma ettepoole. Mind ümbritsevatelt koledatelt kildudelt pilku tõstes nägin ma midagi ilusat. Loojuva päikese valgus langes nendele katkistele, määrdunud klaasitükkidele; killud peegeldasid sädelevat kiirgust. Pärastlõunase päikese valguses muutus prügi millekski täiesti hämmastavaks.

Ma mõistsin, et selle linna, nende laste ja isegi minu jaoks on olemas lootus, kui Kristuse valgus muudab purunenu ja kasutu kasulikuks ja terviklikuks. Jumal annab “tuhale ilu”. Ma adusin, et ma ei tohi lasta elu ebameeldivatel kildudel Jumala armastuse ilu varjutada!