Igaveseks andeks antud

Ma elasin oma naisega mitu aastat kortermajas. Nii meie peal kui all olid samuti korterid. Põrandad olid õhukesed ning me kuulsime ülakorruse naabrite iga sammu ja liikumist. Me tundsime meie all elavatele naabritele kaasa ning lugupidamisest nende vastu püüdsime käia kikivarvul ja olla vaiksed. Kikivarvul käimine ja vaikselt rääkimine muutus meie elustiiliks. Me andsime oma parima, et kõik, mille maha pillasime, veel enne mahakukkumist kinni püüda. Kui miski siiski põrandale kukkus, vaatasime alla põrandale ja ütlesime vabandavalt: “Palun andeks!”

Lõpuks kolisime oma majja. Veel mitu kuud jätkasime kikivarvul käimist ja põranda käest vabanduse palumist, kui me midagi maha pillasime. Siis aga saime aru, et me ei ela enam korteris. Kuigi meie all ei elanud enam kedagi, käitusime nii, nagu oleks seal keegi elanud.

Sageli elame me niimoodi oma patu suhtes. Piibel ütleb, et Kristus on ustav, ta annab meie patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust. Isegi pärast seda, kui oleme andeks saanud, elame kahjuks mõnikord nii, nagu poleks andeksandmist kunagi olnud. See on sama rumal, kui elada nii, nagu oleksid meie all naabrid, kuigi neid ei ole. Jumal on usaldusväärne ja kui me palume, siis annab Jumal meile andeks.