Ankur hoiab kinni

Ma kössitasin nurgas, endal pisarad voolamas. Kuigi märgid mu kehal olid uued, ei olnud need tundmatud. Aastaid olin ma palunud oma kristlasest abikaasa eest ja peksu lõppemise eest, mis ta vihahoogudega kaasnesid. Kui ma üles kasvasin, oli Jumal olnud mu ankur, ja ma ei mõistnud, miks Jumal ei sega vahele.

Tol õhtul, kui ma läksin kristlikule kontserdile, ütles mu abikaasa, et ma ei tulekski tagasi. Kui ma tulin, lükkas ta mind vastu seina. Sel korral langesid mu suust minu üllatuseks sõnad “Ma tahan lahutust”. Ma tundsin, kuidas hirmu- ja ängistuseahelad kerkisid. Jumal sosistas mulle, et see mees ei saa mulle enam kunagi haiget teha. Tol õhtul hoidis mu Ankur mind.

Tolle hetkeni ei olnud ma kunagi mõistnud, kui väga Jumal mind armastab või Jumala armu suurust. Jumal ei taha, et meist kedagi rõhutakse või ahistatakse ning Jumal soovis mulle turvalist sadamat. Ma olen laulusõnade elav eeskuju – “Ankur hoiab, kuigi laev on kannatada saanud”. Ma oli saanud kannatada ning tänan Jumalat, et tema on mu kindel ja tõeline ankur. Jumal aitas mul märatsevast ülekohtumerest lahkuda ning juhatas mind vabadusse, mida Kristus meile kõigile pakub ja soovib.