Tulge koju!
Lugege Luuka 15:4-10
Palvetage lakkamatult. (1. Tessaloonika 5:17)
Oma mõtiskluses “Päevasõna” jaoks mõni aasta tagasi kirjeldasin ma paralleeli noorte hernetaimede korraliku kasvatamise vahel võre najal ja laste kasvatamise vahel Issanda teed mööda. Selle õpetamise uus aspekt meenus mulle meeleheite ajal meie täiskasvanud laste pärast.
Mõned meie küpsemad hernetaimed olid tugevasti võrealuse külge kinnitatud, aga kasvades läksid nende varred igas suunas laiali ja köitraod ei ulatunud võreni. Need taimed olid tuulte vallas, maha langenud ja tekkis oht, et need murduvad varre küljest. Seepärast pidin ma taimi hoolikalt painutama ja taimede püstihoidmiseks nööri kasutama, nii et need said jälle võre külge kinnituda ja suutsid hernekaunu kasvatada. See meenutas mulle, et hoolimata sellest, kui kaugele me võime Issandast minna, sirutub Jumal alati välja, et meid tagasi juhtides meile tuge ja armastust pakkuda.
Ma olen nii mõneski mõttes jaganud kadunud poja isa meeleheidet (Luuka 15), samuti Jumala südame muret, sest me armsad lapsed on Issandast kaugel. Pühakiri julgustab meid “lakkamatult palvetama”. See on suur osa ootamisest, et nii meie bioloogiliste kui vaimulike perekondade kadunud pojad naaseksid. Me igatseme neid tagasi võtta mõõtmatu armastusega täpselt nii, nagu Jumal meist igaüht vastu võtab.
Mõned meie küpsemad hernetaimed olid tugevasti võrealuse külge kinnitatud, aga kasvades läksid nende varred igas suunas laiali ja köitraod ei ulatunud võreni. Need taimed olid tuulte vallas, maha langenud ja tekkis oht, et need murduvad varre küljest. Seepärast pidin ma taimi hoolikalt painutama ja taimede püstihoidmiseks nööri kasutama, nii et need said jälle võre külge kinnituda ja suutsid hernekaunu kasvatada. See meenutas mulle, et hoolimata sellest, kui kaugele me võime Issandast minna, sirutub Jumal alati välja, et meid tagasi juhtides meile tuge ja armastust pakkuda.
Ma olen nii mõneski mõttes jaganud kadunud poja isa meeleheidet (Luuka 15), samuti Jumala südame muret, sest me armsad lapsed on Issandast kaugel. Pühakiri julgustab meid “lakkamatult palvetama”. See on suur osa ootamisest, et nii meie bioloogiliste kui vaimulike perekondade kadunud pojad naaseksid. Me igatseme neid tagasi võtta mõõtmatu armastusega täpselt nii, nagu Jumal meist igaüht vastu võtab.
Ann Sloane (Austraalia, New South Wales)