Ohter armastus

Ma olen ta nime unustanud, kuid tema sõnu ma ei unusta kunagi. Ma kohtasin teda meie kolledžikoori reisi ajal. Kui ta mu sõpra ja mind oma koju öömajale sõidutas, rääkis ta meile oma perekonnast. Olles kirglikult kirjeldanud oma naist ja nooremat tütart, rääkis ta oma vanemast, kaheksa-aastasest tütrest. Isa silmad särasid, kui ta rääkis vaimustusega oma armastusest vanema tütre vastu. See, mis ta järgmiseks ütles, üllatas meid: “Tal on Downi sündroom. Ta ei hakka kunagi lugema ega kirjutama ega tegema muid asju, mida teised lapsed teevad.” Mees peatus mõtlikult ja jätkas siis: “Sellegipoolest on viis, kuidas ma teda armastan, aidanud mind mõista Jumala armastust minu vastu.”

Ma vajasin tollal meeleheitlikult neid sõnu ja tunnistan, et vajan neid ka praegu. Võib-olla on mul raske tabada Jumala armastuse mõistet. Ma unustan sageli, et Jumala armastusel meie vastu pole midagi tegemist meie käitumisega. Me ei saa mitte midagi teha, et panna Jumalat meid rohkem armastama. Me ei saa teha midagi, mis paneks Jumala meid vähem armastama. Jumal armastab meid ja tunneb meist rõõmu lihtsalt sellepärast, et ta on meie Isa.