Seiklus palves

Kui mu väike poeg kiirabi operatsioonisaali viidi, suudlesin ma teda hüvastijätuks ja palvetasin ta eest. Mulle tundus siiski, et mu palvet ei ole üldse kuuldud. Ma hakkasin hirmu tundma.

Ooteruumis tugitoolis istudes heitsin ma pilgu ajakirjadele ja valisin väikese rohelise raamatukese, mis kandis intrigeerivat pealkirja “Seiklused palves”. Kuna mu palved tundusid elutud, teadsin ma, et vajan abi. Raamatukese autori Catherine Marshalli sõnad olid huvitavad, sest ta palvetas oma argivajaduste pärast. Tema osadus Jumalaga paistis isiklik. Mida see kõik tähendas? Ma olin juba aastaid kirikus palvetanud. Aga midagi jäi puudu. Ma hakkasin nägema, et mu usk tugines rohkem sõnakuulelikule religioonile kui kasvavale osadusele Jumalaga.

Tol hetkel palusin ma esimese erutava palve, mida ma olin iial lausunud. “Issand, ma ei tunne sind. Palun aita mind.” Rahu ja rõõm, mis mu südamesse tulid, olid uus kogemus. See aitas mind mõista, et Jumal oli mind kuulnud.

Mu poja operatsioon õnnestus, kuid mu hinge vaimulik operatsioon oli just alanud. Sellest ajast peale, kui ma õppisin nägema Jumalat kui oma sõpra, ei ole elu enam selline nagu varem.