Patusse takerdunud
Lugege Laul 40:2-4
Ta tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. (Laul 40:3)
Lapsena meeldis mulle pikkadel suvepäevadel meie tagaaias paljajalu ringi joosta. Mõnikord vallutasid torkivad kibuvitsa-põõsad osa meie aiast ja oma tundlike jalataldade pärast valisin ma hullamiseks mõne teise koha.
Ühel päeval püüdsin ma läbi ühe kibuvitsapuhma joosta. Okaste vältimiseks käisin ma kikivarvul ja hüplesin ringi. Mõne hetke pärast adusin, et olin jõudnud ainult kibuvitsapuhma keskele. Olin sellest igati ümber piiratud. Ma tundsin, et olen lõksus, ja kartsin. Siis tegin üht asja, mida oskasin. Ma hüüdsin kõva häälega: “Issi!” Varsti nägingi oma isa läbi tagaaia minu poole jooksmas. Ta võttis mind sülle ja kandis pehmele rohule.
Nagu sellele kibuvitsapuhmale lähenedes kõnnime me kikivarvul ümber patu ja leiame äkki, et oleme sellesse takerdunud ja meil puudub väljapääs. Õnneks on meil armastav isa, kes kuuleb me hüüdeid. Jumal sirutub allapoole, tõmbab meid patupuhmastest välja ja paneb me jalad õigele teele.
Ühel päeval püüdsin ma läbi ühe kibuvitsapuhma joosta. Okaste vältimiseks käisin ma kikivarvul ja hüplesin ringi. Mõne hetke pärast adusin, et olin jõudnud ainult kibuvitsapuhma keskele. Olin sellest igati ümber piiratud. Ma tundsin, et olen lõksus, ja kartsin. Siis tegin üht asja, mida oskasin. Ma hüüdsin kõva häälega: “Issi!” Varsti nägingi oma isa läbi tagaaia minu poole jooksmas. Ta võttis mind sülle ja kandis pehmele rohule.
Nagu sellele kibuvitsapuhmale lähenedes kõnnime me kikivarvul ümber patu ja leiame äkki, et oleme sellesse takerdunud ja meil puudub väljapääs. Õnneks on meil armastav isa, kes kuuleb me hüüdeid. Jumal sirutub allapoole, tõmbab meid patupuhmastest välja ja paneb me jalad õigele teele.
Mitzi C. Smith (Lõuna-Carolina)