Värvipliiatsite hoidja

Mu väikesel pojal Brindleyl on autism ja üheks tegevuseks, mis teda rahustab, on piltide värvimine. Me läheme sageli kirikusse küpsisekandikuga, millel on ta märkmik ja värvipliiatsid ning see hoiab teda jumalateenistuse ajal õnneliku ja hõivatuna. Brindley vajutab tugevasti pliiatsitele ja tal võib ühe nädalaga või koguni lühema ajaga terve pliiatsikarp ära kuluda. Ta kasutab oma pliiatsid peaaegu lõpuni ära. Mõni pole isegi enam sõrmepikkune, kuid ta tunneb neist rõõmu, ükskõik kui väikesed või kulunud need on.

Ühel pühapäevahommikul pillas Brindley oma pliiatsid põrandale. Muidugi hakkas ta kohe oma väärtuslikku varandust üles korjama. Ta vaatas hoolikalt, et kõik pliiatsid on alles, nende värvist ja suurusest hoolimata. Mu pojale olid kõik pliiatsid ühevõrra olulised.

Brindley tähelepanelikkus iga pliiatsi vastu on nagu Jumala armastus meist igaühe vastu. Jumal hoolib meist kui üksikisikutest ja ta on meid loonud erinevateks. Jumala silmis oleme võrdselt tähtsad ja meil on kindel koht Jumala plaanis. Me oleme alati tunnustatud ja hinnatud.