Uus vaatenurk

Mõni päev tagasi ärkasin ma ootamatult üles. Maapind värises. Värin kestis nii tugevasti ja kaua, et ma tulin voodist välja, adudes, et see on maavärin. Seda tegid ka mu abikaasa ja poeg. Me polnud kunagi varem sellises olukorras olnud ning ainus, mida teha oskasime, oli ennast kinni katta ja kössi tõmbuda. Me olime looduse jõu ees täiesti abitud ja sügavalt teadlikud inimnõrkusest. Ma palvetasin tuliselt, paludes Jumalalt kaitset ja jõudu. Kui maavärin lõppes, helistasin ma oma vanematele ja sõpradele, et teada saada, kuidas neil läheb.

Raske on seda kõike unustada, mida me neil hetkil tundsime. Kui me tunneme looduse jõudu kontrastina oma inimnõrkusele, siis on tähtsad vaid elu ise ja meie lähedaste turvalisus.

Sellistel juhtudel me hindame elu ja mõistame, mis on tõeliselt väärtuslik. Sellest päevast alates olen ma püüdnud veeta rohkem aega oma lähedastega ja tänada Jumalat meie elu eest. Sellistel juhtudel mõistame, et meie lähedased ja elu on palju hinnalisemad kui materiaalsed väärtused.