Ainult armu läbi

Oma esimese külastuse ajal vanglamisjoni meeskonna meditsiinilise nõustajana Bengaluru keskvanglasse ootasin ma kohtumist trellide taga olevate naistega. Ma kujutasin neid ette selliste karmi olekuga jõhkrate kurjategijatena, keda olin filmides näinud. Kui me olime oma isiklikud asjad vanglaväravas hoiule andnud, eskorditi meid naiste kongide territooriumile.

Kui me möödusime palvetamiseks kasutatavast ruumist, kuulsin, kuidas naisvangid laulsid seal meloodilisi ülistuslaule. Vanglamisjoni rühm oli oma eelmiste külastuste ajal neile vaimulikke laule õpetanud. Naised laulsid sügava usu ja alandlikkusega, paludes, et Jumal aitaks neid nende olukorras toime tulla. Tundus, nagu paluksid nad Jumalalt andeks. See kõik liigutas mind ja ma hakkasin koos nendega laulma.

Peagi mõistsin, kui kergesti me peame oma vabadust loomulikuks asjaks, vaadates põlgusega trellide taga olijaid. Meie ko- hustus ei ole teisi hukka mõista. Olukorrast hoolimata armastab Jumal meid kõiki. Me oleme kõik patused ja saame päästetud ainult Jumala armu läbi. Kui me sirutume kaastundes teiste poole, siis kogeme andeksandmise ja andekssaamise rõõmu.