Kuhu ma saan minna?

Viisteist aastat olen ma jälginud, kuidas mälukaotuse pimedus on mu õe isiksust muutnud. Kunagi oli ta tark ja vaimukas, aga nüüd on ta vajunud vaikusesse. Tema musitseerimisanne on kadunud tegevusetusse. Tema naervad silmad on nüüd pilvised ja tuhmid. Ta elab süngete varjude maailmas, mida mina ei mõista. Kui ma hiljuti oma õde külastasin, ei reageerinud ta mu kohalolule. Ta ei vastanud isegi lihtsatele küsimustele. Muusika tema CD-mängijast oli ähmane meenutus, kui palju tema elust on dementsuse pärast kaotsi läinud. Lahkuma valmistudes ütlesin, et ma armastan teda ja tahtsin teda kallistada. Ta tõukas mu eemale. Mu silmad täitusid kurbusepisaratega.

Siis nägin ma vaimusilmadega midagi hämmastavat. Mugav tugitool, milles ta istus, oli muutunud Jumala armastavaks süleks. Selle puidust käetoed muutusid Jeesuse kaitsvateks ja kaastundlikeks käteks, kes armastab teda rohkem kui mina. Kui mina võitlen kahtluse ja kaotusega, on tema kindlalt ja rahulikult Issanda hoole all.