Hõlpsasti

Oleme abikaasaga linnaelanikud ning ükskord mööda Quebeci tolmust maateed sõites tuli meile vastu vanker, millele oli kuhjatud kõrge puukoorem ja mida vedasid kaks ikkes härga. Kui vanker lähenes, me peatusime ja võtsime oma fotoaparaadid välja. Loomade kõrval kõndiv talumees peatas loomad, kuni me neid pildistasime. Siis andis ta härgadele märku edasi liikuda ja juhatas nad edasi vaikse maakoha poole.

Ma võtsin sellest stseenist, mehest ja ta loomadest kaasa meeldiva mälestuse. Härjad tundsid oma peremehe häält, tundes temas ära sõbra, kes neid toitis ja nende eest hoolitses. Ta ei lisanud oma raskust neile koormaks, vaid kõndis kõrval.

See pani mind mõtlema koormatele, mida me kõik kanname ja viisist, kuidas Jeesus, meie Issand, julgustab meid tema eeskujust õppima. Kauaaegse osaduse kaudu õpime me tema häält tundma. Me teame, et saame tema armastavast hoolitsusest sõltuda. Ta ei käsi meid kunagi kanda raskemat koormat, kui me suudame, vaid sobitab meile meie koormaga võrdse ikke. Ja ta kõnnib meie kõrval. Meie Issanda armastav headus muutub siis meie hoiakuks, mis voolab välja igaühele, kellega me kokku puutume.