Nüüd ja hiljem

Meie väikesed pojad on ettearvamatult keskendunud sellele, mis neid antud hetkel köidab. Poisid küsivad, miks nad peavad sööma tervislikku toitu, kui nad end pärast vähem tervisliku või rasvase toidu söömise järel hästi tunnevad. Nad küsivad, miks nad peavad säästma raha, kui nad võiksid selle otsekohe kulutada millelegi, mida just praegu tahavad. Nad tahavad kohe tasu heade tegude eest, nii nagu nad eeldavad otsekohe karistust, kui nad on maailmas ebaõigluse tunnistajaks. Sisuliselt imestavad nad, miks me ei keskendu “praegusele hetkele”, vaid selle asemel ütleme sageli “hiljem”.

Sageli kuuleme, et me peaksime elama olevikus; jutlused ja laulud meenutavad meile, et on olemas ainult tänane päev. Sellegipoolest teavad kristlased, et kui me keskendume sellele, mida saame täna Jumala heaks teha, siis tuleb meie suurim tasu väljaspool seda füüsilist maailma. Niisiis pole Jumala sõna kuulamine – jüngriks olemine – midagi sellist, mida me teeme vahetu tasu ootuses. Pigem järgime Jumala käske, kes toob head – selleks sobival ajal.

Tundub, et mõned arvavad, et kristlased peaksid saama erilisi õnnistusi, sest meil on isiklik osadus Jumalaga. Aga kristlased teavad, et õnnistused ei ole alati materiaalsed või mõõdetavad; samuti ei tarvitse me neid oma eluajal saada. Jumalat teenida ei tähenda alati “otsekohe”, mõnikord on see “hiljem”.