Valgust kasutades
Lugege Rooma 13:11-14
Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega. (Rooma 13:12)
Kesköö hakkas lähenema, kui me abikaasaga piki looklevaid mägiteid sõitsime. Kui me kurvi sisenesime ja vastu takistust sõitsime, kustusid meie autol tuled. Me liikusime täielikus pimeduses 90-kilomeetrilise tunnikiirusega.
Võib-olla oli see Jumal, kuid miski suunas mind kätt sirutama ning tulede nuppu välja ja uuesti sisse lülitama. Tuled hakkasid uuesti põlema. Me kartsime, kuid suutsime siiski leida tee turvalisusesse. Me arvame, et valgus on endastmõistetav, sest leiame end harva täielikus pimeduses. Paulus räägib meile: “Käes on tund unest virguda... Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega” (Rooma 13:11-12). Ta julgustab meid elama nii, et saame alati olla avatud ilma häbita.
Harilikult ei ole me probleem selles, et me oleme ilma valguseta, vaid selles, et me ei kasuta valgust, mis meil on. Me oleme nagu poiss, kelle ta isa küüni saatis. Poiss hoidis laternat kõrgel ja lausus: “Aga isa, ma ei näe siit küüni.” Isa vastas: “Kõnni nii kaugele, kui näed. Kui sa jõuad nii kaugele, siis näed ka edasi minna. Varsti sa näedki küüni.”
Kui me elame Jumala valguses ja kasutame valgust, siis peame minema nii kaugele, kui me näeme, ja me näeme järgmist kohta oma teekonnal. Igal juhul kasutagem valgust, mis meil on.
Võib-olla oli see Jumal, kuid miski suunas mind kätt sirutama ning tulede nuppu välja ja uuesti sisse lülitama. Tuled hakkasid uuesti põlema. Me kartsime, kuid suutsime siiski leida tee turvalisusesse. Me arvame, et valgus on endastmõistetav, sest leiame end harva täielikus pimeduses. Paulus räägib meile: “Käes on tund unest virguda... Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega” (Rooma 13:11-12). Ta julgustab meid elama nii, et saame alati olla avatud ilma häbita.
Harilikult ei ole me probleem selles, et me oleme ilma valguseta, vaid selles, et me ei kasuta valgust, mis meil on. Me oleme nagu poiss, kelle ta isa küüni saatis. Poiss hoidis laternat kõrgel ja lausus: “Aga isa, ma ei näe siit küüni.” Isa vastas: “Kõnni nii kaugele, kui näed. Kui sa jõuad nii kaugele, siis näed ka edasi minna. Varsti sa näedki küüni.”
Kui me elame Jumala valguses ja kasutame valgust, siis peame minema nii kaugele, kui me näeme, ja me näeme järgmist kohta oma teekonnal. Igal juhul kasutagem valgust, mis meil on.
G. William Kilday (Tennessee)