Turvaliselt hoitud

Kui ma olin väike, pani öötaevas oma lõputute tähtedega mind hirmu tundma. Ma imestasin, mis neid tähti oma kohal hoiab ja mis juhtuks, kui see saladuslik jõud ootamatult kaoks. Teades, et isegi kõige võimsamad teleskoobid näevad ainult selle ulatusliku universumi tillukest osa, tundsin ma end väikese ja tähtsusetuna, liivaterana loendamatute planeetide ja tähtede seas. Ühel päeval rääkis keegi mulle Jumalast, kes kannab “kõiksust oma väe sõnaga” (Heebrea 1:3). See rahustas mind. Ma tundsin, et seesama kindel käsi hoiab mindki turvaliselt. Saanud ka teada, et Jumal saatis Jeesuse minu patu eest surema, ei tundnud ma end enam tähtsusetuna. Kui mina või ükskõik kes miljarditest inimestest maa peal oleksime ainsad, kes kunagi elasid, oleks Kristus surnud ka ainuüksi selle ühe eest. Ta armastab meid nii, nagu poleks kedagi teist olemas. Et näha Jumala silmatera, on ainult vaja vaadata peeglisse, (Vaadake Laul 17:8).

Nüüd ei kutsu üles öötaevasse vaatamine minus esile hirmu, vaid inspireerib aukartust Jumala vastu, ilma kelleta poleks taevaid olemas. See suur Jumal elab ka mu südames ja kuuleb iga mu palvet.