Ustav palve

Ma olin äärmiselt mures misjonäri naise pärast, kes abikaasa reiside ajal jäi maha puudega lapse eest hoolitsema. “Ma peaksin talle külla minema,” mõtlesin ma. “Aga millal?” Mul oli niigi rohkem töid, kui ma suutsin ära teha. Mu lähedane sugulane viibis teises osariigis hooldushaiglas ja ma tahtsin teda veel enne ta surma näha. Tundus, et ma ei suudagi neid külastada. Ma sain vaid nende eest palvetada.

“Kas ma saan vaid nende eest palvetada?” mõtlesin ma. Kas ma võtan palvet tõsiselt? Kas ei suuda Jumal palve kaudu rahuldada nendes olukordades vajadusi ilma minu füüsilise kohalolu või panuseta? Kas mu palvetes puudub vägi, kui ma ei suuda midagi teha, et aidata Jumalal nendele vastata? Pole ime, et ma tundsin, et teiste vajadused mind maha rõhuvad! Ma võtsin enda peale kohustuse, mis kuulub Jumalale!

Ma palusin Jumalat, et ta aitaks mind uskuda, et mu palved saavad vastatud – mitte minu, vaid Jumala tegude kaudu. Palve on tõepoolest palju vägevam ja tähtsam kui miski muu, mida ma suudan teha. Mõnikord olen ma osa vastusest füüsilisel moel, kuid palju sagedamini tuleb vastus ilma minu vahelesegamiseta. Vastuseks meie palvetele jõuab Jumal siiski üksikute ja surijate juurde. Meie palvetel on võimas mõju.