Nagu puu

Ma kasvasin üles kuuest lapsest vanimana perekonnas, mida võiks nimetada düsfunktsionaalseks. Mu isa alkoholism lõid meie jaoks ebakindluse ja aeg-ajalt hirmu õhkkonna. Sellises kodus kasvamine kandus edasi täiskasvanuellu ning tulemuseks oli püüe kontrollida oma elu ja hirmutunne, kui ma seda ei suutnud. Isegi nüüd, viiekümne nelja aastasena, on mul ikka veel raske lapsepõlves omandatud mudelitega toime tulla. Sellegipoolest olen ma leidnud lootust Piibli kirjeldustes nendest, kes usuvad Issandasse ja on “otsekui vee äärde istutatud puu” (Jeremija 17:7, 8 ja Laul 1:3). Kui me istutame end elava vee äärde ning saadame oma juured palvetades ja Jumala sõna üle mõtiskledes alla, saame toidetud. Mured võivad tulla, aga kui me usume Issandasse, ei pea me hirmus elama. Me saame elada õnnelikult. Mõnikord võivad võitlused kesta kaua, kuid sellegipärast ei pea muretsemine meid hävitama. Tegelikult saame ka pikaajalise väljakutse ajal vilja kanda. Kui me pöördume häda ajal Jumala poole ja “usume Issandasse”, siis me mitte ainult ei pea vastu, vaid ka kasvame nagu puu, millel on olemas kõik vajalik.