Elu elab!

Mu süda oli sügavalt liigutatud. Mu tütar, mu väike tüdruk, kes on nüüd tegelikult täiskasvanu, oli sügavas masenduses. Tähtis suhe oli ootamatult lõppenud. Ta oli palvetanud, et selles suhtes midagi muutuks, aga mis juhtus? Surm. “Seda ma küll ei oodanud,” ütles ta.

Umbes 120 miili põhja pool minu kodukohast on Christshurchi linn. 2011. aasta veebruaris hävitas tohutu maavärin kesklinna, võttis palju elusid ning purustas kodusid, koole, ärisid ja tuhanded elud. Surm. Ootamatu.

Johannese evangeelium räägib kuninga ametimehest, kelle poeg oli suremas. Oma ametist ja väärikusest hoolimata palub see mees Jeesust, et ta tuleks tema koju ja teeks poja terveks. “Mine, sinu poeg elab!” ütleb Jeesus. Täpselt sel ajal, kui Jeesus rääkis, poisi olukord muutus ja ta elas. Tänu Jeesusele ei olnud surma, vaid elu.

Kõigis inimolukordades on surm ikka lähedal. Aga täna tähistame me surmast hoolimata, et Kristus on suurem kui me surm. Kristus kutsub meid uskuma tema sõnu: “Mina olen tulnud, et neil oleks elu!” Kui me puutume kokku mitmesuguste surmadega, on meil ka elu, kui me usume Kristuse sõnadesse. See on saladus, kuid meie usk lõikab läbi surmaähvardused ja võtab Jumala käe. Ja Jumala käes, elava või surevana, elame ka meie, sest Kristus on üles tõusnud! Halleluuja!