Mitte mina

Mõnikord tundub pühakirjasalm mulle humoorikas; see juhtus, kui ma lugesin esimest korda Aamose 7:14. Selles salmis palus Jumal Aamost teha midagi uut – midagi sellist, mida Aamos ei olnud kunagi varem teinud. Aamos ütleb Amasjale, et ta ei ole prohvet ega prohvetijünger. Ta pole midagi enamat kui karjane ja sükomorviigipuude vääristaja. Minu arvates on Aamose kommentaar veidi naljakas, võib-olla sellepärast, et ma kipun ise samasugune olema.

Kuigi Aamos ei esita selle salmi kontekstis vabandusi, kõlab tema öeldu suuresti sarnaselt, mida mina ütleksin, kui ma otsin ettekäändeid. Palju kordi, kui ma olen tajunud, et Jumal palub mind midagi teha, näiteks minna misjonireisile, kirjutada tunnistus või õpetada pühapäevakoolis, olen ma öelnud Jumalale, et arvan, et ma saa sellega hakkama. Palju kordi olen ma vastanud: “Aga Jumal, ma ei ole õpetaja või õpetaja tütar... Ma olen lihtsalt koduperenaine ja tomatitaimede vääristaja!”

Ent me võime uskuda, et just nii, nagu Jumal varustas Aamost, varustab Jumal meidki tegema kõike, mida meid palutakse. Jumal palub, et me riskiksime teha rohkem kui lihtsalt kanda hoolt oma karja, sükomoripuude ja tomatitaimede eest.