Varju all puhates

Toidupoodi sisenedes näen ma väikest last, kellel on metsik jonnihoog. Ta sirutab käed-jalad laiali, heidab kaubakärude juurde põrandale pikali ja karjub. Ema kummardub alla lapse juurde ja räägib vaikselt, võtab lapse sülle ja suundub rahulikult väljapääsu poole. Kui nad minust mööduvad, kuulen, kuidas ta ütleb poisile: “Kõik on korras. Sa oled väsinud. Lähme nüüd koju.” Kui laps on maha rahustatud, tema südantlõhestav nutt lakkab ja selleks ajaks, kui nad ukse juurde jõuavad, puhkab ta peake rahulikult vastu ema kaela. Ma mõtlen: “See ema on tõepoolest arusaaja! Ta teab selgesti, et kui väikseke rahuneb, käitub ta palju paremini.

Kaastundlik ema meenutab mulle meie taevast Isa, kes annab meile kannatlikult puhkust, kui me tunneme end väsinuna. Me ei tarvitse isegi aru saada, et oleme väsinud, aga kui tunneme, et me ei suuda järgmist sammu astuda, siis võib-olla me ei peakski seda tegema. Võib-olla peame pöörduma Jumala armastavate käte varju ning leidma seal puhkust ja rahu.