Väljapääs
Lugege Luuka 24:13-32
Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas. Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära. (Luuka 24:15-16)
Meie perekond nautis lõbustuspargis puhkepäeva. Äkki märkasime abikaasaga, et meie väike poeg on kadunud. Muret tundes hakkasime teda otsima. Keegi ütles meile, et me läheksime hekkidest moodustatud labürinti. Me ronisime platvormile, kust oli võimalik kogu kujundust näha. Meie suureks kergenduseks ja rõõmuks nägimegi oma poega, kes oli labürindis ära eksinud ja hirmul. Meie küll nägime teda, aga laps oli keskendunud väljapääsu otsimisele. Ta kartis nii väga, et suutnud meid isegi ära tunda ega näha. Peagi olime jälle kõik koos ja saime teda rahustada.
See kogemus tõi mulle meelde piiblisalmi sellest, kuidas pärast ülestõusmist kõndis Jeesus koos kahe jüngriga, kes ei suutnud teda ära tunda. Nad kuulsid küll ta häält ja nägid ta nägu, aga ei suutnud eristada, kellega on tegu.
Mõnikord leiame meiegi end samasugustes olukordades. Väljakutsetega silmitsi seistes sattume pettekujutlustesse ja kaotame kindlustunde. Siis ilmub Kristus, kes pakub meile juhtimist ja lootust. Isegi meie meeleheite sügavuses käib Kristus meie kõrval, hoiab me käest kinni ja juhib meid, kuni leiame väljapääsu.
See kogemus tõi mulle meelde piiblisalmi sellest, kuidas pärast ülestõusmist kõndis Jeesus koos kahe jüngriga, kes ei suutnud teda ära tunda. Nad kuulsid küll ta häält ja nägid ta nägu, aga ei suutnud eristada, kellega on tegu.
Mõnikord leiame meiegi end samasugustes olukordades. Väljakutsetega silmitsi seistes sattume pettekujutlustesse ja kaotame kindlustunde. Siis ilmub Kristus, kes pakub meile juhtimist ja lootust. Isegi meie meeleheite sügavuses käib Kristus meie kõrval, hoiab me käest kinni ja juhib meid, kuni leiame väljapääsu.
Luis Alberto Jones (Argentina, Chubut)