Reetmise värv

Hulk aastaid ei armastanud ma punast värvi. Aastal, kui me olime üheteistkümnesed, oli punane mu sõbranna Jenny lemmikvärv, ent see oli aasta, mil Jenny mu reetis. Populaarsemaid sõpru eelistades hakkas Jenny mu üle nalja tegema, ta hülgas mu ja isegi kustutas avalikus tualetis tuled, jättes mind pimedasse. Minu jaoks muutus punane reetlikkuse, valusate tunnete ja andestamata mälestuste värviks. Või pigem värviks mälestustele, mida ma ei suutnud andeks anda.

Ma ei tahtnudki andestada. Jenny käitus valesti ja ma olin solvunud. Ma olin Jenny peale vihane, kuni Jumal näitas mulle Pühakirja kaudu, et me peame teistele andestama nii, nagu Jumal annab meile me patud andeks. Patuinetusega võrreldes on isegi kõige jubedam punane varjund ilus.

Kui kellelgi oleks õigus tunda kibedust selle pärast, mida inimesed talle tegid, siis on see Jeesus. Tema vastus oli aga hämmastav andestus. Juudas reetis Jeesuse inimestele, kes tema surma tahtsid. Peetrus salgas kolm korda, et ta tunneb Jeesust. Kui patuta Jumala Poeg Jeesus suri ristil pärast seda, kui Rooma sõdurid olid teda põlastanud, mõnitanud ja peksnud, palus ta siiski: “Isa, anna neile andeks...” (Luuka 23:34).