Käsitöö
Lugege Laul 139:13-18
Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. (Laul 139:15)
Mu vanavanaemal oli kombeks tundide kaupa kududa ja heegeldada. Enamasti mäletan ma, et ta valmistas asju, mida ta nimetas “salvrätikuteks”. Neile, kes seda ei tea, salvrätik on “dekoratiivlinik, mis on tavaliselt tehtud pitsist või linasest riidest”. Vanaema asetas need tooli seljatugedele või lambi või vaasi alla.
Linikutel olid väga keerulised mustrid ja nende tegemiseks kulus üsna palju aega. Need ei olnud üksteise sarnased, vaid kõik olid tehtud hoolikalt ja armastusega. Tükk tüki haaval võttis mu vanavanaema looming kindla kuju. Ta tundis oma linikute iga lõnga, iga pistet ja isegi iga kudet.
Laulik räägib meile, et Jumal on meid kujundanud samasuguse tähelepanu ja hoolega, mida näitas mu vanavanaema oma linikuid kujundades. Jumal on meid loonud ainulaadseks. Ta on meid loonud püüdlikult ja armastavalt. Jumal tunneb meid lähedasemalt ja põhjalikumalt kui mu vana-vanaema tundis oma linikuid.
Jumal on meid tundnud algusest peale. Ta kudus meid kõiki armastuse ja kannatlikkusega kindlaks eesmärgiks. Me kõik oleme Jumala käsitöö.
Linikutel olid väga keerulised mustrid ja nende tegemiseks kulus üsna palju aega. Need ei olnud üksteise sarnased, vaid kõik olid tehtud hoolikalt ja armastusega. Tükk tüki haaval võttis mu vanavanaema looming kindla kuju. Ta tundis oma linikute iga lõnga, iga pistet ja isegi iga kudet.
Laulik räägib meile, et Jumal on meid kujundanud samasuguse tähelepanu ja hoolega, mida näitas mu vanavanaema oma linikuid kujundades. Jumal on meid loonud ainulaadseks. Ta on meid loonud püüdlikult ja armastavalt. Jumal tunneb meid lähedasemalt ja põhjalikumalt kui mu vana-vanaema tundis oma linikuid.
Jumal on meid tundnud algusest peale. Ta kudus meid kõiki armastuse ja kannatlikkusega kindlaks eesmärgiks. Me kõik oleme Jumala käsitöö.
Mike Morelan (Alabama)