Kasutage seda heaks asjaks
Lugege Jeremija 29:11-13
Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. (Jeremija 29:11)
Ma ärkan hommikul kell viis. Mu esimene selge mõte ajab mind meeleheitele. Eileõhtune telefonikõne kinnitas mu kõige hullemaid hirme. Mu tütrel on suhkruhaigus. Minu õnnelikul, armastaval üheteistkümne-aastasel lapsel on tõsine, kogu elu kestev haigus ja ma ei saa midagi ette võtta.
Ma otsin internetist infot, aga see teeb mind veel lootusetumaks. Ma pöördun Piibli poole ja leian sealt sõnad, mida mul on vaja kuulda ja uskuda: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan,” ütleb Issand. Need sõnad on mulle toeks ebakindluses, mis mind ees ootab, need annavad mulle jõudu, mida ma tol esimesel hommikul tundsin.
Kümme aastat on möödunud, need on täidetud söömis-harjumuste muutmise, toiduportsjonite hoolika kaalumise ja süstimistega, kuid mu tütar mängis jalgpalli, jooksis, iluuisutas ja õppis pikkamööda kõike seda tegema, et ise enda eest hoolitseda ja oma veresuhkru taset kontrollida. Nüüd on ta terve, õnnelik, aktiivne lõpuklassiõpilane. Jumalal on ta tuleviku jaoks plaanid. Jumal mitte ainult ei aidanud tal oma haigusega hästi elada, vaid andis ka talle armu ja jõudu kohaneda, nii et haigus ei takistanud teda kunagi elamast nii, nagu Jumal oli kavandanud. Tänu Jumalale pühade sõnade eest, mis meid üles tõstavad, kui me oleme rõhutud!
Ma otsin internetist infot, aga see teeb mind veel lootusetumaks. Ma pöördun Piibli poole ja leian sealt sõnad, mida mul on vaja kuulda ja uskuda: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan,” ütleb Issand. Need sõnad on mulle toeks ebakindluses, mis mind ees ootab, need annavad mulle jõudu, mida ma tol esimesel hommikul tundsin.
Kümme aastat on möödunud, need on täidetud söömis-harjumuste muutmise, toiduportsjonite hoolika kaalumise ja süstimistega, kuid mu tütar mängis jalgpalli, jooksis, iluuisutas ja õppis pikkamööda kõike seda tegema, et ise enda eest hoolitseda ja oma veresuhkru taset kontrollida. Nüüd on ta terve, õnnelik, aktiivne lõpuklassiõpilane. Jumalal on ta tuleviku jaoks plaanid. Jumal mitte ainult ei aidanud tal oma haigusega hästi elada, vaid andis ka talle armu ja jõudu kohaneda, nii et haigus ei takistanud teda kunagi elamast nii, nagu Jumal oli kavandanud. Tänu Jumalale pühade sõnade eest, mis meid üles tõstavad, kui me oleme rõhutud!
Sheryl L. Brown (Michigan)